Doesn't it sound familiar? Võib olla võibolla teine, aga and see võib olla otsib teed lahendusele mõni hingesopis peituv lahendamata küsimus? Miski, mida me pole varem lubanud esile tulla, mille kinni hoidmise ja varjamisega oleme kurja vaeva näinud. Aastatega arenedes ja edasi liikudes hindame järjest ümber oma minevikku, enda häid ja halbu külgi, otsime vastuseid küsimustele -kes ma olen, millised and kust ma tulen on minu suhted vastassugupoolega, kinnistulaen milline ma olen lapsevanemana? So, vastamata küsimused ei anna vaimu vabaks. Vahel leiame ise neile küsimustele vastused. It is teinekord on mõni hea sõber selleks peegliks, kelle abil oma sisemusse pilk heita. Mõnikord kisub aga kogu pilt nii keeruliseks kätte, et tükkide kokkuliitmiseks on tarvilik arutada teemat kogenud psühholoogi või psühhoterapeudiga.
It's a well ohvriks olemine või oma tee valimine? Psühholoogias, eriti psühhoanalüütilise lähenemise raames, taandatakse enamik meie elus toimunust tagasi lapsepõlvele. Needless to say, paljus see nii ongi, sest õpime ja areneme oma perekonnas ning vanemaid, "õdesidvendi" jälgides. Küll aga ei tähenda see seda, et me oleme oma lapsepõlve ohvrid” ja kõik seal toimunu saadab meid möödapääsmatult meie elupäevade lõpuni. Miski ei ole muutmatu, kui me simply ise ei taha seda mingil põhjusel endisena hoida. Notice, sama kehtib ka meie maailmakäsitluse ning minapildi kohta. Even if, mitte keegi teine, ei or even peale meie endi võta vastutust meie elu ja sellega rahulolu eest. Mitte keegi ei, teine or peale meie endi ela meie nahas siin ja praegu. Seega võib tänaste probleemide taustal osutuda igati tarvilikuks ja tervislikuks oma lapsepõlvest kaasatulnu ümberhindamine. Suurenenud eneseteadlikkusega ning oskusega vaadelda oma lapsepõlve distantsilt, võime avastada nii mõndagi, mis tänasel päeval võib põhjustada meie elus raskusi või tunnet, et me ei tule toime, oleme saamatud või et hoopiski hoolimata meiepoolsetest pingutustest, ei käitu ümbritsevad inimesed meiega vääriliselt. With that said, taolised tunded võivad pärineda meie vanemate poolsest kasvatusning kohtlemisviisist. Kas nad olid liiga hoolitsevad ja üritasid meie elu juhtida ja igal sammul kontrollida? While, või pakkusid selle asemel hoopis piiramatut vabadust ja 'iseotsustamise' õigust? Eriti laste jaoks, kellel puuduvad kogemused ning taustsüsteem, mille pinnalt igapäevases elus toimuvat hinnata. Nevertheless, niihästi liigne kontroll ja keelamine kui ka ülemäärane armastus, hellitamine ja lapse teenendamine võivad põhjustada probleeme või tunnet, lapsele, praegusele täiskasvanule and et elu ei kohtle neid hästi.
Elu mitmepalgelisusMe kõik ei ole pääsenud lapsepõlvest vaid tühiste” ebameeldivustega -kui üldse on õige ebameeldivaid kogemusi kuidagiviisi lahterdada. I'm sure it sounds familiar. Vääramatult saab hukka mõista füüsilist ja vaimset vägivalda lapse suhtes. Need haavad ja ei, mis lapsele jäävad or armid ole sugugi mitte ainult ja eelkõige kehalist laadi. Now pay attention please. Ehk kaalukama tähendusega on siinkohal hingehaavad. You should mogo take this seriously. Nende haavadega tegelemine on väljakutseks ka tugevamatele meie seast. Kandes endas viha ebaõiglaste ja vaenulike vanemate suhtes, hävitab inimene eelkõige iseend, samuti külvab kibedust oma lähedastele. That's right. Siin aitab mineviku sinnapaika jätmine ning uute sõnumite otsimine -kuidas leida uusi väljundeid?
Mõtle ja mõista! Consequently, analüüsides oma vanemate kasvatusmeetodeid ja nende mõju meile, tasub meeles pidada mõningaid olulise tähendusega tõiku.
Esiteks ei soovi enamik vanematest oma lastele kunagi halba. Nad tahavad, et lastel oleks parem elu, kui neil omal ajal. Now pay attention please. Sel eesmärgil kipuvad vanemad vahel laste eest nende elu elama, otsuseid tegema ning mõnikord ka nende otsuste tagajärgede eest vastutama. Nende üllas eesmärk on hoida oma lapsi vigu tegemast. It's a well teiseks ei ole vanemaid ilmselt kunagi sihipäraselt õpetatud lapsi kasvatama. With that said, lastekasvatus on olnud oskus, mis pärines emadelt ning "ema emadelt", see oli üks osa igapäevasest elust ja sama loomulik nagu söömine või magamine. For example, tänases muutuvas maailmas, kus elukestva õppimiseta on raske olelusvõitluses pinnale jääda, ei saa mööda ka vajadusest täiendada end lapsevanemana, üldse ühiskonna liikmena. Ok, and now one of the most important parts. Kolmandaks otsustab ikkagi igaüks ise "ühtvõi" teistmoodi käituda. Jah, meid suunavad ja mõjutavad vanemad ning teised autoriteetsed kaaskondlased, kuid valikute pinnalt otsuste tegemine on ikkagi sügavalt meie endi vastutusalas. Anyhow, kui me ühel hetkel ei esita endile küsimust -aga mis edasi since Ning neljandaks -lõputu analüüs ja tuhnimine ferratum minevikus ei vii meid edasi. Mida ma selle kogemusega peale hakkan? Kui esialgsed pettumustunded, solvumised as well as ehk vihahood ja haletsuski on möödumas, tasub mõelda konstruktiivselt sellele, mida oli mul kõigest juhtunust õppida ja mil viisil saan neid kogemusi enda kasuks pöörata? Now please pay attention. Avastusele, et lapsepõlves on olnud mingid vajakajäämised, võiks järgneda lahenduse otsimineleidmine sellele olukorrale. On mõttetu õigustada kõiki oma elu läbikukkumisi lapsepõlves toimunuga ning sellega asi lõpetada. Need teadmised ja kogemused teevad meid ju ka omamoodi rikkamaks ning aitavad vajadusel käitumist muuta.
Lapsest lapsevanemaksÜks oluline põhjus, miks tasub oma lapsepõlve ja vanemate kasvatusviisi üle mõtiskleda, on soov lõpetada ebaefektiivsed ja halvasti toimivad suhted vanemate ja laste vahel, mis kanduvad edasi põlvkondade kaupa. It's a well kasvatades oma lapsi samade tavade järgi, nagu tegid seda meie vanemad, võime jätkata lõputult sama mustri kordamist. Kui see muster on aidanud meil areneda harmoonilisteks inimesteks, kes on rahul nii iseenda kui oma eluga, on tegu väärtusliku teabega”, mida tasub ka oma laste kasvatamisel au sees hoida. Let me tell you something. Kui me aga ei ole iseendaga rahul, ei suuda aktsepteerida niihästi oma häid külgi kui ka vigu, siis tasub mõelda - mida jäi minul kunagi vajaka? Mida ma sain liialt? A well-known reality that is. Näiteks alati, kui keegi tuleb lagedale mingi uue mõttega või käsib meil midagi teha, tabame end vasturünnakult. Esimene reaktsioon on lükata hakata vastu, võita as well as ümber otsustamisõigus. Sel juhul võime oma lapsepõlvele tagasi vaadates leida, et meie kodus oli tavaline pidada positsioonisõda. Doesn't it sound familiar? Keegi oli käskija ja seetõttu pidi ka keegi olema käsutäitja. Jätkata siin Täiskasvanul on tänu suureks inimeseks olemisele kõvem positsioon, aga ka laps võib juba üsna väiksena näidata üles oskust vastu astuda. Keeldumine, vastuhaukumine ja jonn võivad olla mõned lastele iseloomulikud võtted positsioonisõda pidada ning jõupositsioonilt võidelda. With that said, autokraatlike vanemate puhul, kes on enamasti ranged ning kõnelevad peamiselt käskivas et, võib arvata or even toonis laps omandab suhtlemisel ning teiste inimestega kooseksisteerimisel kas revolutsionääri või siis vastupidi, tallaaluse” stiili. Ahhaaelamus" aitab mõnikord seda ebaefektiivset kasvtatusstiili ja suhete mustrit katkestada ning vahetada ta välja mõne teise, edukamalt toimiva vastu. Samas on mõistlik end juba varakult toetada mõttega, et ükski muutus ei toimu üleöö ning uute suhtlemisviiside juurutamine võtab aega. Muutuste loomist oma mõttemaailmas ning elamiseviisis ei ole mõistlik käsitleda absoluutse eesmärgina, mille alusel hinnata enda õnnestumisi ja elu täisväärtuslikkust. Ok, and now one of the most important parts. Kindlasti on ja jääb alles olukordi, kus me käitume nagu vanasti”, sest nii on vähem pingeline, mugavam and in addition see on automatiseerunud reageerimise viis vmt. See ei tähenda, et kasutades "aeg ajalt" vanu käitumismalle, oleksime me halvad lapsevanemad või halvad kaaslased oma kallimatele, sõpradele. Tagasipöördumine vana käitumisrepertuaari juurde on ainult märk sellest, et me oleme inimesed ja inimesed ometi teevad ju vigu. It is andkem endale aega uuega kohaneda ning ärgem visakem peale esimest lüüasaamist püssi nurka!
Pimesikumängust' puhkepausMe tõenäoliselt ei jõua oma probleemide kallale enne, kui oleme enda jaoks teadvustanud, et miskit siin "Taaniriigis" on mäda”. Pole ju põhjust urgitseda oma minevikus, kui me isegi ei tea, et see võiks oluline olla. Olles märganud kitsaskohti oma funktsioneerimises ning jõudnud ka jälile võimalikele põhjustele, tahaksime need ühe hoobiga oma elust pühkida. I'm sure you heard about this. Teadagi aga, kui or even mis juhtub ampsata liiga suur tükk. Et mitte rahulolematusest lõhki minna -muutused ei kulge ootuspärase kiirusega -on mõistlik alustada väikeste sammudega. Nt selle asemel, et helistada iga poole tunni tagant oma abikaasale ja küsida, millal ta juba koju tuleb, võiks jätta ühe telefonikõne sellest pikast sarjast tegemata.
Abikaasa saab seeläbi sõnumi, et ta ei ole pidevalt piiratud ja ahistatud oma naise poolt ning samas annab see talle võimaluse oma naise suhtes arvestavalt ja vastutustundlikult käituda, nt ta helistab ise, et läheb veel pisut aega, enne kui ta koju jõuab. Generaly, suure ülesande lahendamise puhul tekitame endale kergesti tunde, et midagi ei muutu. Ei muutu sellepärast, et me tahame korraga liiga palju ning väikesed edusammud ei ole küllalt head, et neile tähelepanu pöörata. Võttes ette loosungi: Homsest muutub minu elu! Liig laialivalguv loosung, soov kõike korraga uut moodi teha, ei võimalda kogeda eduelamust. Võttes aga aluseks mingi väiksemat sorti ülesande või eesmärgi, et and märkame peagi me liigume. Uuele käsitlusele suhetest, väikseimgi muutus toob kaasa muutuse kogu süsteemis, see viib meid aga järjest lähemale ihaldatule, oma lapsepõlvest, iseendast as well as teistest partneriga jne. Ja muidugi -keegi ei saa võtta vastutust meie elu eest.
Notice, me peame ise haarama härjal sarvist. Aga nagu eelpool öeldud -asjade kulu muutmiseks peame me esmalt teadvustama, et miskit on lahti ning läbi teadvustamise ka mis see on, mis and sõnastama on lahti. Seriously. Kui me oleme otsustanud, et enam vanaviisi me ei taha, siis on juhtohjad meie käes. You see, uus elamiseviis võib alata ja me ise võiksime sealjuures olla enda parimad sõbrad.
